Aiakunst sai alguse tuhandeid aastaid enne meie ajaarvamist Hiinas Indias ja babüloonias. Aiandus on seega üks iidsemaid ja levinumaid tegevusalasid nii meil, kui kogu maailmas.
Esimene Eestimaa Aianduse Selts loodi Tallinnas 1862.a. Seltsi tekkimisega seoses hakkas ilmuma ka aiandusalast kirjandust – 1891.a.ilmus A.Grenzteini raamat „Elumaja ehe“.

1902.a.loodi Tartus Eestimaa Aianduse ja Mesinduse Selts – see oli esimene. Mujalgi võeti Tartlastest eeskuju ning aiandus- ja mesindusseltsidesse ühineti paljudes eestimaa valdades. 1927.a. ühendati loodud seltsid Aianduse ja Mesinduse Keskseltsiks, asukohaga Tallinnas ning 1938 aastal kuulus Keskseltsi juba 33 aianduse ja mesinduse organisatsiooni üle Eesti.

Nõkogude okupatsioonivõim sulges 1940.a. kõik seltsid ja organisatsioonid kui rahvavaenuliku ärgitustöö pesad.

Peale teist maailmasõda olid jälle tartlased need, kes otsustasid jätkata aiandushuviliste tegemisi. 1947.a. alustasid tartlased Eestimaa Aianduse ja Mesinduse Seltsi loomist, mis hiljem toodi üle Tallinna.

Taas tööd alustnud aiandusseltside seas pandi alus ka Keila seltsile. Üks asutajaliikmest oli Vootele Luha.

19. novembril 1957.a. õhtul kogunes kultuurimajja hulgaliselt Keila linna aiandushuvilisi, et moodustada Aianduse ja Mesinduse Seltsi Keila linna osakond. Kokkutulnuile  esines Eesti NSV Põllumajanduse ja Ministeeriumi esindaja sm. I. Kergi loenguga „Koduaed tänapäeval“.
Kergi Ettekandele Add Newjärgnes töökoosalek, kus valiti 7 liikmeline juhatus ja 3 liikmeline revisjoni komisjon. Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi Keila linna osakonna juhatuse esimeheks valiti M. Aasmäe ja revisiooni komisjoni esimeheks P. Ellert.
Esimesse juhatusse kuulusid esimees Mihhail Aasmäe, sekretär Harald Hallik ja liikmed: Elmar Siidam, Artur Rand, Vootele Luha ja Endel Kuusmaa. Laekuriks valiti August Heinla.